2.1 Selgitab õppijatele õppekavas (kui õppekava on olemas) seatud õppe eesmärke. Toetab õppijaid individuaalsete õpieesmärkide seadmisel, aidates siduda neid koolitusprogrammist tulenevate eesmärkidega.

Iga koolitus algab eesmärgistamisest ning grupile õppe eesmärkide tutvustamisest ning nendest tulenevatest õpiväljunditest. Koolitajana on minu ülesandeks õppija toetamine tema õpieesmärkide seadmisel ja õpimotivatsiooni säilitamisel. Üheks meetodiks seda esile tuua on koolitatava individuaalsete õpieesmärkide kaardistamine, mida pabertahvlile kleepsupaberiga kinnitades igaüks ka suures grupis jagada saab. Individuaalsete ja õppekava eesmärkide ühildamine toimub koolitaja – koolitatava interaktsiooni tulemusena. Enda teadmiste ja kogemuste pagasiga positsioneerib õppija end nii koolitusrühma kui õppekava eesmärkidega võrreldes. Sageli on õppijal endal ettekujutus eesootavast koolitusest, mis selguvad koolituse alguses vajaduste ja ootuste kaardistamisega. Koolitajana on minu ülesanne need põimida koolitusprogrammist tulenevate õppe eesmärkidega. Õppe eesmärke tutvustades annan ülevaate, kuidas ja mida tehes on neid koolituse käigus võimalik saavutada.
Täiskasvanud õppija soovib õppida talle olulist ning konkreetset, arusaadavat teemat. Eesmärkide väikesteks jõukohasteks “ampsudeks” tehes ja peale konkreetse teema läbimist koos harjutuse vms sooritamisega tõstan tagasisidestades grupi teadlikkuse taset. Kinnistan üle korrates, millise eesmärgi teemat kokku võttes saavutasime. Näiteks aktiivse kuulamise teemat käsitledes on eesmärgiks omandada vähemalt 3 tehnikat.

Piiratud ajahulgale seatud mahuka materjali omandamine võib sõltuvalt koolitatava taustast olla kerge kordamine või täiesti uudsesse teemasse sisenemine. Tunnustust jagan ka väikeste edusammude eest, mis kasvatab õppija eneseusku ja – hinnangut. Õppija toetamine väljendub ka sellistes väikestes detailides nagu näiteks lisalugemise soovitamises või internetilingi jagamises.

2.2 Rakendab erinevaid võtteid õppimist toetava füüsilise-, vaimse- ja sotsiaalse keskkonna loomiseks.

Õpikeskkonna vaimse poole kujundamisel panustan koolituse alguses teadlikult õppeprotsessi toetava positiivse, turvalise ja usaldusliku õhkkonna loomisele. Eelnevale aitab kaasa läbiräägitud kokkulepe grupireeglite osas, millest oluline osa on üksteise väärtustamine ja aktsepteerimine ning viisakas suhtlusstiil.
Sotsiaalne keskkond kujuneb välja omavahelistest suhetest ning on otseselt mõjutatud vaimsest õhkkonnast. Viin läbi erinevaid sotsiomeetrilisi mõõtmisi, et õppegrupp omavahel tuttavamaks ja pinged maha saaks. Samuti kasutan grupiliikmete suhtlemise soodustamiseks erinevaid grupitöö vorme.
Õppimist toetav füüsiline keskkond sõltub kõige vähem koolitaja panusest, kuna koolitusruumid on sellised nagu need tellija poolt otsustatud. Siiski saab ka kehvemates oludes teha oma suhtumise ja hoiakuga parim ja kasvõi paigutada laudu-toole ümber. Oluline on, et kõik õppijad näevad võrdselt koolitajat, samuti tahvlit või projektorit. On esinenud juhtumeid, kus koolitusmaterjalid ning paberid-pastakad saabusid alles teisel õppepäeval, mistõttu pidin koolitajana päeva tegevustes kiiresti ümber orienteeruma. Erivajadustega koolitatavate puhul on oluline tagada võrdsed võimalused koolitusel osalemiseks – vajadusel ratastooliga juurdepääs, kuulmislanguse puhul koolitaja läheduses istumine jne. Järgides täiskasvanud isiksuste kui ennastjuhtivate õppijate põhimõtet, julgustan rühmaliikmeid oma füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalseid vajadusi märkama ning nende eest seisma.

2.3 Viib läbi õppeprotsessi, vajadusel muudab õppe etappide järjestust ja töövorme, kaasates õppijaid ja arvestades õpperühma vajadusi.

Koolituse sissejuhatav osa ehk häälestus on väga olulise tähtsusega, olles nii õhkkonna kujundajaks kui ka võimaldades üksteisega tuttavaks saada. Samuti selgitatakse esmakohtumisel kokkusaamise ehk õpieesmärgid ning sõlmitakse omavahelised kokkulepped.
Koolitusgruppides, näiteks töötutuid koolitades, on õppijate eripärad eriti selgelt esile tulnud. Olen seisnud grupi ees, kus oli keskealisi koolitatavaid, kelle viimane õppimiskogemus jäi 30 aasta taha põhikooliaega. Koolitajana pean jälgma, et kõigi osalejate õppimisvajadused oleksid neile omasel tasemel rahuldatud, mis võib teinekord väga suureks väljakutseks osutuda. Eelpoolmainitud grupi puhul pidin ümber orienteeruma, kuna selgus, et üldisest sissejuhatusest koolitusega edasiminekuks ei piisa. Lühikese teemasse sissejuhatuse asemel tuli muuta õppe etappide järjestust, alustades pühendumisest teemapõhisele käsitluse põhimõistetele, mis võttis oluliselt enam aega.
Sõltuvalt olukorrast pean suutma ümber orienteeruda näiteks koolitusmeetodites, mis ei pruugi grupis üldse või planeeritud hetkel sobida. Kasutades oma koolitustes sageli aktiivõppemeetodeid, pean oluliseks grupiliikmete omavahelist mõtete jagamist ja käsitletavatel teemadel kaasa rääkimist. See võimaldab osalistel nii oma arusaamist ja kogemusi gruppi tuua kui ka reflekteerida uue info käsitlemisel ja tagasisidestamisel. On esinenud gruppe, kus koolitatavad olid pigem introvertse loomuga ning enda mõtete välja ütlemine grupis oli raske. Sain õppijaid kaasata, pannes nad väiksemates gruppides ja paarides arutlema ning planeeritust rohkem kirjalikke ülesandeid tegema.

2.4 Märkab ja tunneb ära grupi arengus toimuvaid muutusi, reageerib olukorrale õpiprotsessi toetaval viisil.

Minu koolitajakogemus hõlmab laias laastus lühiajalisi ehk kuni 2 päevaseid (16 tunnist) ning pikemaajalisi (80 tundi) koolitusi.
Pikaajaliste koolituste jooksul jälgin ja suunan huviga grupi erinevate arengufaaside läbimist. Grupijuhina pean jälgima, et grupp teatud arengufaasidese liiga pikalt ei jääks ning see õppeprotsesse takistama ei hakkaks. Grupi arengufaaside läbimine avab liikmetele võimaluse esinevate suhtlusolukordadega toime tulla ning enesekehtestamist õppida.
Aeganõudvaimaks pean koolitusgrupiga hiljem liitunud osaliste tõttu grupi arengufaaside pidurdumist, mille hulka kuulub ka loodud usalduslik õhkkond.
Hindan õpperühma tegevust õppeprotsessis, soodustades grupiliikmete omavahelist suhtlemist ja seda ka probleemide ning konfliktide korral. Oluliseks pean konfliktifaasi tendentse õigel hetkel märgata ja suunata. Vastuseisu on esinenud nii päeva korralduse, kokkuleppe reeglite, koolitusmaterjalide kui grupiliikmete endi vahel. Julgustan grupiliikmeid oma arvamust avaldama, isegi kui see erineb tavapärasest või grupi üldisest seisukohast. Tagasihoidlikemate grupiliikmete õpimotivatsioon ja –tulemuslikkus võivad domineerivate kaaslaste tõttu märkimisväärselt langeda, mille tõttu on koolitaja ülesanne jagada võrdset tähelepanu osalejatele ning julgustada tagasihoidlikemaid. Eelneva taustal rõhutan, et kõigil on õigus väljendada oma seisukohti ja niisamuti on lubatud erinevast asjadest erinevalt aru saada.
Koostööfaasis on minu rolliks suunamine – juhendamine. Grupi koostoimimine, üksteisele abi pakkumine, omavahelise usalduse määr – selles faasis mainivad koolitatavad sageli isegi, et poleks oodanud nii suurt kasutegurit ja abi rühmalt.
Eraldumisfaasis on minu kui koolitaja ülesandeks julgustada osalejaid omandatud teadmiste – oskuste rakendamisel ja süstida positiivsust edasisel hakkamasaamisel. Sõltuvalt sihtgrupist soovitan koolituse algusfaasis luua omavaheline meililist või ühine FB grupp, mida nad kogu õppe vältel kui ka koolituse lõppedes üksteise toetamiseks kasutada saavad.