3.1 Kogub õppijatelt arvamusi õppeprotsessi kohta, valides sobivad meetodid.
Lisaks koolituse lõppedes koolitatavate kirjalikku tagasisidet saades, küsin iga koolituspäeva lõpus osalistelt ka suulist tagasisidet. Samuti kasutan aeg-ajalt skaala – meetodit, kus osalejad saavad 0-10 palli ulatuses hinnata teema olulisust endale, koolituspäeva vaheldusrikkust, uue info saamist jms. Oluline on teada saada, mida õppepäeval oluliseks ja kasulikuks peeti ning mida nii oluliseks ei arvatud.
Saadud teave võimaldab ühelt poolt olla veendunud teemakäsitluse asjakohasuses, teiselt poolt vaatamata õppeprogrammile teha mööndusi teatud teemades ning jagades ajaressursi koolitatava grupi vajadusi arvestades ümber. Tagasiside vormid, mida koolituste lõpus kasutan, on välja töötatud nii koolitustellijate kui minu enda poolt.
Regulaarsete koolituste ning üksnes positiivse tagasiside puhul tekib mugavustsooni langemise oht. Pean oluliseks õpetatava teemakäsitluse huvitavust ka endale, mille tõttu lisan koolituspäevadesse uudseid nüansse.
Tagasisidest, koolituse eesmärkidest ja koostööst lähtuvalt selgub edasine koolitusvajadus, mis nii mõnegi organisatsiooniga on olnud aastatepikkune. Tellija poolne rahulolu koolituse kvaliteediga on esitanud uusi väljakutseid ja tinginud minu jaoks uutesse teemavaldkondadesse sisenemise.
3.2 Valib sobivad hindamismeetodid ja lähtudes kavandatud eesmärkidest analüüsib õppeprotsessi.
Kavandatud eesmärkidest lähtuvalt teostan peale koolituse läbiviimist õppeprotsessi analüüsi, kus olen kõrvutunud oma vaatlustulemused õppegrupis toimuva osas kui ka tähelepanekud enda suhtes. Iga koolituspäeva lõpus saan osalejatelt suulise tagasiside ning koolituse lõppedes kirjaliku – nendest ja enda järeldustest lähtuvalt viin läbi analüüsi, mille tulemusi edaspidises töös kasutan. Näiteks olen korrigeerinud koolitusprogrammi, kuna mõned harjutused kattusid osaliselt ning ei olnud seetõttu nii huvitavad, samuti oli ajakulu liiga suur. Samuti tuli korrigeerida koolitusmaterjale, kuna erivajadusega õppijate õppimisele kuluv aeg, sh harjutuste sooritamisele kuluv, oli oluliselt pikem võrrelduna teiste sihtrühmadega.
Peale iga koolitust viin läbi enesereflektsiooni, kus analüüsin endas toimunut – oma reaktsioone, täpsust, reageerimis- ja küsimustele vastamise oskust, värskust, kohti, kus “jooksin kinni”, esitluse kaasahaaravust jms. Julgustan õppijaid enda arengut õppeprotsessis reflekteerima, kasutades ühe variandina SWOT meetodit ja annan ka ise koolitatavatele julgustavat tagasisidet.
Kuna elame kiirelt muutuvas maailmas, pean oluliseks koolitusi täiendada ja täiustada, et ka endal oleks põnev ja huvitav ning osalejad värskeima info saaksid.
Õppeprotsessi analüüsides otsin vastust järgmistele küsimustele:
Kas alaeesmärgid toetasid üldeesmärki?
Kas koolituse erinevatele teemadele ning läbiviimise meetoditele oli planeeritud optimaalne ajahulk või oli seda liiga palju/liiga vähe?
Kas õppematerjal toetas õppeprogrammi eesmärki?
Kas õppematerjal vastas sihtrühma eripäradele, oli see jõukohane ja arusaadav?
Mil määral kasutatud aktiivõppemeetodid toetasid õppeprogrammi läbiviimist?
Olid hindamismeetodid vastavuses õpiväljunditega?
Milliseid tähelepanekuid lisaks eelnevale tegin? Mis sujus, mis oli keeruline?
Milliseid teemasid ja harjutusi peeti olulisemaks, mida mitte? Mida on vaja korrigeerida?
3.3 Valib sobivad hindamismeetodid ja hindab õpiväljundeid.
Sõltuvalt koolituse sisust ning õpiväljunditest kasutan erinevaid hindamismeetodeid. Õppe alguses informeerin alati õppijaid õpiväljunditest kui ka hindamismeetoditest, millest tulenevalt on kogu grupp teadlik, millele keskenduda ning mis neid kursuse läbides ees ootab. Seega on koolitatavad hindamisprotsessi kaasatud.
Toon siinjuures järgnevad näited. Kogemusnõustajatele ja tugiisikutele koolitusi tehes tuleb koolitataval lisaks õppe läbimisele ja praktikale koostada kirjalik lõputöö, mis sisaldab juhtumi analüüsi ja enesereflektsiooni. Praktikal osalemisel saab õppija kasutada kõiki oma teadmisi, mida ta kursusel omandas. Lõputöö enesereflektsioon koos juhtumi aruteluga annavad hea ülevaate, kuidas kursuslane oma praktika sooritas ja mida ta sellest õppis. Eelnevale lisaks viin koolituse käigus läbi erinevaid rollimänge ja harjutusi kus tugiisikule vajalikke oskusi harjutada saab, tehes seda koos kaasõpilase ehk “kliendiga”. Harjutusel on ka kolmas osapool ehk vaatleja, kes omapoolsed märkused ja tagasiside tugiisiku rollis olijale edasi annab. Iga eelneva harjutuse lõpus palun teha enesereflektsiooni, mis on ühtlasi osalejale enda hindamismeetodiks, et analüüsitaks sügavamal tasandil kogetut ja tundeid.
Õpioskuste teemat käsitledes kasutan hindamismeetodina vastavasisulist testi, et hinnata osaleja teadmisi ning arusaamist teemast.
Koolituse lõppfaasis vaatame üle koolituseesmärgid ja saavutatud tulemused.
3.4 Teavitab seotud isikuid õppe tulemustest, kasutades kokkulepitud meetodit ja tuginedes faktidele.
Õppe tulemustest on huvitatud nii tellija kui kursuse läbija. Koolituse alguses on informeeritud kursuslasi, mille põhjal ja mil moel õppe tulemustest teada antakse. Õpiväljundite kontrollimist saab teha nii suuliselt kui kirjalikult, individuaalselt või grupivestlusena – kõik sõltub kokkulepetest ja koolituse formaadist.
Kasutatavaid meetoditeid kirjeldasin punkti 3.3 “Valib sobivad hindamismeetodid ja hindab õpiväljundeid” all.
Tellijale tagasisidet andes pean kinni konfidentsiaalsuspõhimõttest. Samuti annan kursuslastele teada, millist tagasisidet tellija minult nende kohta ootab. Näiteks Töötukassa poolt korraldatud tööharjutuse gruppide lõppedes tuleb koolitataval esitada nägemus oma edasiste sammude kohta, millele lisanduvad minu kui juhendaja soovitused.
Koolituskeskusele koostan tagasiside analüüsi, kus annan grupi lõppedes infot korraldusliku poole, esinenud rõõmude, raskuste, probleemide üle ning soovitused, mida keskusega koostöös järgmisel korral võiks teisiti teha.